Ringi nihkuvad tänavad · 1. hooaeg · 6. osa
Põik, mis küsis
Kirjutanud AI ja enne avaldamist üle kontrollitud. See on väljamõeldis: inimesed ja kohad on välja mõeldud.
Loo senikäik
Marrowickis paigutuvad tänavad südaöise Pöörde ajal ümber, kui teeleidjad neid kriidiga ei märgi. Õpilane Ilo on avastanud, et tänavad kuulavad teda. Lahtises Kvartalis kohtus ta Pim Harrow'ga ja Hollini põiguga, mis tahab rännata Lõhe poole. Ilo lubas Pimile, et tuleb südaööl tagasi ja kuulab.
Üheteistkümne ajal lahkus Ilo meister Fenni majast sokkides, saapad käes. Meister Fenn magas oma toolis ja köhis nagu roostetanud värav. Ilo kirjutas sedeli: Läksin tänavat kuulama. Tagasi päikesetõusuks. Mop sõi selle ära enne, kui tint kuivada jõudis.
Ilo kirjutas teise sedeli ja pistis selle teekannu alla. Mop vaatas teekannu sügava kurbusega, kuid jättis selle rahule.
Lahtise Kvartalini oli 1412 sammu. Ilo luges iga ühe. Siin polnud ühelgi nurgal kriiti, mitte ainsatki valget märki. Mop traavis ees ja astus alati headele munakividele, nagu oleks tal kabjade vahel kaart.
Pim Harrow ootas Hollini põigu ülemises otsas trepil. Sõlmedega köis oli tal ümber vöökoha ja kriiditükk rusikas. Nina oli tal nagu ikka tahmane.
„Sa tulid,“ ütles Pim.
„Ma ju ütlesin, et tulen.“
„Inimesed ütlevad palju asju.“ Aga ta irvitas ega püüdnudki seda varjata.
Põik oli Ilo sokkide all soe, nagu magava kassi külg. Poolel teel seisis lampe täis käsikäru ja selle kõrval Burrick Oss, kes koputas lusikaga katkist ratast. „Tere õhtust, tere õhtust,“ ütles ta Ilole ja siis ühele messinglambile: „Ei, ma ei ole sind unustanud, ma olen lihtsalt hõivatud.“
„Ta tuli õhtuhämaruses lampe müüma,“ sosistas Pim. „Sestpeale on ta kogu aeg minemas.“
„Ratas on katki,“ ütles Burrick rõõmsalt. „Lambid ei muretse. Lambid pole Pööret kunagi seestpoolt näinud.“
Ilo vaatas üles. Keskuse kell näitas kümme minutit südaööni. Käru polnud aega kuhugi vedada. Ta pani kaks sõrme huultele ja vilistas.
Kaja tuli tagasi aeglaselt. See venis nagu haigutus. Pim jäi täiesti vait. „See on see aeglane kaja,“ ütles ta. „Eks ole? Ta hakkab liikuma, meeldib see meile või mitte.“
„Jah,“ ütles Ilo. „Siis küsigem temalt parem, kuidas.“
Ta laskus põlvili ja asetas peopesa lamedalt munakividele. Ta luges hingetõmbeid, sisse ja välja, neljakümneni. Käe kaudu ei tõusnud sõnu. See oli kalle, nagu köis, mis tõmbab õrnalt linna serva poole. Põik oli tüdinud sellest, et Pööre teda ringi kannab. Ta tahtis näha, mis on udu teisel pool. Soovi all peitus väike, kõikuv mure, selline, mis Mopil enne vanni tuleb.
„Ta tahab minna Lõhe juurde,“ ütles Ilo. „Ja tal on natuke hirm.“
Pim neelatas. „Kas ta läheb sisse?“
„Ma ei tea.“ Ilo ütles seda otse, sest Pim oleks valest aru saanud. „Ma võiksin teda paluda jääda. Ta peaks mulle paigal. Aga see oleks nagu toetuda uksele, kui keegi koputab teiselt poolt.“
„See on minu põik,“ ütles Pim aeglaselt. Siis kortsutas ta kulmu. „Ei. See pole minu oma. See on lihtsalt koht, kus ma elan.“
„Minu lambid hääletavad minemise poolt,“ teatas Burrick. „Kõik üksteist. Kaks jäid erapooletuks, aga nemad on alati arad.“
Ilo hoidis kätt kividel. „Ma tulen sinuga,“ ütles ta põigule valjusti, tundes end veidi lolli ja sellest hoolimata. „Aga mine aeglaselt, palun. Peatu enne udu. Lase meil kõigil sinu peal püsida.“ Soojus peopesa all värises õrnalt ja tänulikult.
Keskuse kell hakkas lööma. Mööda Lahtist Kvartalit oigasid, kerkisid ja vupsasid teised tänavad. Hollini põik ei vupsanud. See tõusis, nagu inimene, kes tõmbab sügavalt hinge, ja hakkas libisema. Pim sidus köie ühe otsa käru ümber ja teise enda vöökoha ümber. Mop toetas kõik neli kabja maha ja mäletses rahulikult lambitahi.
Nad libisesid mööda tänavaid, mis kiikusid vales suunas, mööda silda, mis oli oma jõe küljest lahti tulnud, mööda pikka müüri, mis muutis end lühikeseks. Ilo luges samme, mida ta ei astunud, kaotas kuuesaja juures arvestuse ja naeris valjusti. Keskuse torn jäi väikeseks ja püsis täpselt oma kohal. Lambid kõlisesid üksteise vastu nagu rõõmus plekkorkester.
Siis kerkis eest hall, udu sein, kaljukõrgune. Põik aeglustas, ja veel aeglustas, täpselt nagu Ilo oli palunud. Ta pani kaks sõrme huultele ja vilistas veel kord. Seekord tuli kaja tagasi kiiresti ja heledalt, põrgates kividelt. Põik oli kindel. Ta oli peatunud.
Udust lahutas neid kümme sammu. See oli külm ja vaikne ega liikunud. Pim laskis välja veidi väriseva hingetõmbe. „Sa küsisid,“ ütles ta. „Ja ta kuulas.“
„Tema küsis esimesena,“ ütles Ilo.
Burrick kummardus oma käru kohale ja sosistas väikesele lambile, mida polnud kunagi põlema pandud. See hakkas ise helendama, õhukese ühtlase kuldse valgusega. Ja kaugel udu sees helendas midagi vastu, nii nõrgalt, et Ilo arvas seda ette kujutavat.
Tänaseks kõik.