UNIHOLIX Originals

Ilo magas keskpäevani, mida ükski teeleidja õpilane ei tohiks teha. Ta ärkas saapad endiselt jalas ja kits seismas tema tekil, näritud oli tema kaardi nurka.

"See on juba kolmas kaart sel nädalal," ütles ta Mopile. Mop neelas suure väärikusega alla ja vaatas, kas on veel.

Meister Fenn lamas kõrvaltoas, nelja padja najal. Ta köha kolises nagu roostetanud värav. "Pagarite Miil on kodus," krooksus ta. "Tamsin saatis saia. Mop sõi koos kotiga ära. Mina ei söönud midagi, sest olen märter."

Ilo naeris ja jäi siis vait. "Meister, miski tõmbab mind. Üks tänav Lahtises Kvartalis. Tunne on, nagu keegi kisuks mu käisest."

Fenn vaikis hetke. "Lahtist Kvartalit ei kriidista keegi," ütles ta. "Seal elavad inimesed tahavad nii, või vähemalt nad ise ütlevad nii. Mine vaata. Ära mine üksi ja ole pimedaks tagasi." Ta kobas ühes oma neljakümnest taskust ja tõmbas välja kriiditüki. "See on sinu närvide jaoks. Sul ei lähe seda vaja. Võta ikkagi."

Ilo pistis kriiditüki ühte taskusse ja plekkvilekese teise. Ta hakkas samme lugema, nagu alati. Mop traavis ees, nina püsti, ja valis turvalisi munakive, justkui oleks need talle sündides teada olnud.

Lahtine Kvartal oli päevavalgel teistsugune. Majad kaldusid sõbralikult viltu. Pesunöörid ulatusid katuselt katusele üle tänavate, mis üksteisega kokku ei sobinud. Ilo puhus korra vilet. Kaja tuli tagasi aeglase ja vappuvana, nagu tänavatelt, mis liiguvad täna öösel. Kõik tänavad igas suunas kõlasid nii.

Kõik peale ühe. Kui Ilo pööras kitsasse rohekashalli kividega põiktänavasse, lõi ta kaja tagasi terava ja kiirena, justkui hoiaks põiktänav hinge kinni.

"Sina teed seda," ütles keegi tema kohal.

Katuseharjal istus tüdruk, süles keeratud sõlmedega köis. Ta nägi välja umbes kümneaastane ja ninaotsas oli tal tahmatäpp. "Mina olen Pim Harrow. See on Hollini põik ja see ei seisa kunagi paigal. See väriseb terve päeva nagu koer enne tormi. Nüüd vaata seda." Ta viipas käega. "See on läinud jäigaks nagu laud. Mida sa tegid?"

"Ei midagi," ütles Ilo. "Ma lihtsalt astusin sisse." Kivid tema jalge all olid soojad, täpselt sama soojad kui tema pisike märk Kingsepa Real.

Pim libistas end mööda vihmaveetoru alla ja maandus tema ees. Ta vaatas Mopi ning siis Ilo kriidipulbrist käistele. "Sa oled teeleidja. Oled tulnud meid kriidistama."

"Ma olen õpilane ja minu kriit pole kunagi pidanud," ütles Ilo. See oli esimene kord, kui ta seda valjusti kellelegi peale Mopi ütles. See tundus kummaline, aga mitte nii halb, kui ta oli kartnud. "Ma ei usu, et siin on asi kriidis."

Pim hammustas huulde. "Siis tee seda ilma kriidita. Pane Hollini põik paigale jääma. Igal hommikul ärkab mu ema linna teises servas ja kõnnib kaks tundi turule. Kui põik püsiks paigal, oleks ta õhtusöögiks kodus."

Ilo avas suu, et jah öelda. Ta tundis, kui lihtne see oleks. Pidi lihtsalt põikt paluma ja see kuulaks. Aga tänav värises tema saabaste all, väga õrnalt, ja see polnud selle tänava värin, kellele tahetakse käske anda.

"Oota," ütles ta. Ta laskus põlvili, pani käe lamedalt soojadele kividele ja tegi siis midagi, mida polnud varem proovinud. Ta ei palunud tänaval kuhugi minna. Ta küsis, mida see tahab.

Pikka aega ei juhtunud midagi. Siis läksid munakivid ta käe all soojemaks, üksteise järel, õhukese joonena, mis jooksis mööda põiktänavat, mööda viimasest majast ja kaugemale. Pim ahmis õhku. Mop määgas korra ja toetas sõrad maha, näoga samas suunas, kuhu soe joon osutas.

"See viib linna servani," sosistas Pim. "See viib Lõhe poole."

Ilo lugemine läks sassi ja ta kaotas koha nelikümne ühe juures. Ta ei hakanud uuesti peale. Põiktänava lõpus, kaugel katuste vahel, liigutas hall udumüür end nagu miski, mis pöörab unes teisele küljele.

"See on püüdnud sinna minna igal ööl," ütles Pim aeglaselt. "Ma arvasin alati, et see lihtsalt uitab."

"Ma ei usu, et see uitab," ütles Ilo. Ta vajutas kriiditüki Pimi pihku, sest see peaks olema kellelgi, kes tunneb põiktänava tujusid. "Hoia seda täna ööks, igaks juhuks, kui ma eksin. Ma tulen kella löömise ajal ja küsin seda korralikult. Ma ei luba, et see jääb, ja ma ei luba, et see läheb. Luban, et kuulan."

Pim keerutas kriiditükki näppude vahel. Siis noogutas ta korra, nagu inimene, kes teeb sõlme, mida kavatseb hoida. Nende all hingas Hollini põik välja ja pesunöörid nende kohal hakkasid väga õrnalt õõtsuma.