Nihkuvad tänavad · 1. hooaeg · 3. osa
Soe märk
Kirjutanud AI ja enne avaldamist üle kontrollitud. See on väljamõeldis: inimesed ja kohad on välja mõeldud.
Loo senikäik
Marrowickis liiguvad tänavad keskööl paigast, kui teeleidjad neid Vaikekivi kriidiga ei märgi. Õpilane Ilo Brandle kasutas oma viimase kriidipuru lambimüüja aitamiseks ning Pagarite Miil liikus märgistamata minema. Kuid pisike märk, mille ta Kingsepa Ridale tegi, ei kadunud kunagi, ja tema õpetaja meister Fenn on selle just soojana leidnud.
Meister Fenn hoidis kätt väikesel valgel märgil. Kogu Kingsepa Rida ulatuses tagusid kingsepad kontsi. Ilo luges haamrilööke, et rahulikuks jääda. Ta jõudis kahekümne kaheni, enne kui Fenn rääkis.
„Soe,“ ütles Fenn. Siis ta köhatas, pikalt ja kriuksuvalt nagu roostetanud värav. Kui köha möödus, kaevas ta ühest oma neljakümnest taskust välja tavalise Vaikekivi tüki. Ta hoidis seda Ilo põse vastu. See oli külm nagu lusikas talvel.
„Kriit on külm,“ ütles Fenn. „Kriit kustub. Sinu märk ei teinud kumbagi. Seega paneme selle proovile.“
Kõigepealt kraapis ta märki pöidlaküünega. Midagi ei tulnud maha. Siis niisutas ta seda pudelist võetud veega. Ikka mitte midagi. Mop kummardus ja lakkus seda, sest Mop lakkus kõike, mis võis olla paber. Ta tegi grimassi ja aevastas. Märk jäi sama helgeks kui hernes.
Fenn võttis välja plekkvile ja puhus ühe lühikese noodi. Kaja põrkas poefassaadidelt kohe tagasi. „Kiire,“ ütles ta. „Aga keskpäeval on iga tänav kiire. Aeglane kaja tuleb alles viimastel tundidel enne Pööret. Peame õhtuni ootama.“
„Räägi mulle täpselt, mida sa tegid,“ ütles ta.
„Lugesin samme,“ ütles Ilo. „Kaksteist nurgast. Siis tegin märgi ja ütlesin: palun jää.“ Ta vaatas oma saapaid. „Sosistasin seda. Tegin seda ainult sellepärast, et Burrick oli hätta jäänud. Ja siis Pagarite Miil liikus, sest mul polnud enam kriiti. See on minu süü.“
„Tänav liikus, sest seda polnud märgitud,“ ütles Fenn. „Nii tänavad toimivadki. Sinu märgid on alati kestnud koiduni, nagu igaühe omad. Võib-olla polnudki kriit see tark osa.“ Ta ütles seda kergelt, kuid ei vaadanud päris Ilole otsa.
Ilole see ei meeldinud. Ta oli terve aasta kartnud, et tema kriit on halb. Oli kummaline mõelda, et kriit ei pruugi üldse tähtis olla.
Pärastlõunal läksid nad Pagarite Miili otsima. See oli nüüd parkali taga, seina ja vanade tünnide hunniku vahele kiilunud. Lõhn oli kohutav. Tamsin Quill seisis oma ukse ees, jahu küünarnukini, ja vaatas, kuidas kottidega koormatud käru veeres mööda, sisse pööramata.
„Jahumees ei leia mind üles,“ ütles Tamsin õlgu kehitades. „Kliendid ei leia mind üles. Leivale on aga ükskõik, kus ta küpseb. Müün selle parkijatele. Neil pole kunagi head leiba olnud.“ Ta ütles seda rõõmsalt, kuid silmad nägid väga väsinud välja.
Burrick Oss tuli kriuksudes kohale oma lambikäruga. Ta rääkis lampidega, nagu alati. „Ei, ei, meie pole eksinud. Tänav on eksinud. Me oleme täpselt seal, kus me oleme.“ Ta nägi Ilot ja säras. „Mu messinglamp ütleb, et see põik lõhnab vihma järele. Ütlesin talle, et see on parkal. Ta ei kuula.“
Ilo naeratas. Siis vaatas ta Tamsini külma ukseastet ja talle tuli plaan, väike ja hirmutav. Ta ütles selle välja, enne kui jõudis end sellest välja lugeda. „Mis oleks, kui ma palun Pagarite Miilil koju minna?“
Fenn oli vait. „Tänavad kannavad kõiki, kes neil seisavad,“ ütles ta. „Kui see liigub, sõidad sa kaasa. Ma ei saa lubada, kuhu see sind viib.“
„Aga sina märgid kriidiga Keskuse otsa,“ ütles Ilo. „Ja parkali otsa. Siis saab see minna ainult ühele poole.“
„Hm,“ ütles Fenn. Seda häält tegi ta siis, kui oli uhke, aga ei tahtnud seda öelda. „See pole rumal. Mop läheb sinuga, sest ma ei suuda teda peatada. Ja sina hoia seda.“ Ta surus Ilo pihku Vaikekivi puru. See polnud suurem kui lääts.
Päikese loojudes süttisid lambid. Fenn puhus Pagarite Miili suus oma vilet. Kaja tuli tagasi aeglaselt, venitatult ja võbisedes, nagu haigutaks tänav. Mopil läksid kõrvad lidusse. Isegi tema kuulis, et aeg on peaaegu käes.
Fenn märkis mõlemad nurgad kriidiga pikkade, korrapäraste joontega. Siis astus ta sammu tagasi, taskurätik suu ees. Tamsin seisis tema kõrval ja hoidis sooja leiba nagu laternat.
Ilo kõndis tänava keskele. Ta luges kaksteist sammu, sest see oli arv, mida ta usaldas. Mop traavis ees ja jäi seisma ühele munakivilaigule. Ta trampis seda kaks korda. Ilo seisis tema kõrval.
Kaugel valmistus Keskuse kellatorn keskööl esimeseks löögiks. Ilo laskus põlvili ja pani peopesa lamedalt kividele. Need olid jahedad ja siis enam mitte. Ta tõmbas hinge ja hakkas sosistama.
Tänaseks kõik.