UNIHOLIX Originals

Ilo ärkas sellest, et lamp surus talle ribidesse ja kits mäsis ta varrukat. Hetke ei teadnud ta, kus ta on. Siis meenusid talle vanker, munakivid ja see, kuidas tänav tema käte all oli sumisenud.

Mop ei mäsinud ta varrukat armastusest. Ta oli leidnud lambi küljest pabersildi ja sõi seda aeglaselt, nagu mees, kellel on käes väga hea võileib. Ilo võttis sildi tagasi. Sellel oli kirjas ÕRN TAHT. Nüüd oli järel vaid ÕR.

Ta ronis vankrilt maha ja põlvitas munakivi ees, kuhu oli kriidi vajutanud. Märk oli alles. See oli valge, ümmargune ja herneterast suurem ei olnud. Iga teine Marrowicki kriidimärk oleks koidikuks kadunud. See siin nägi välja nagu äsja tehtud.

Ilo tõusis püsti ja luges sammud nurgani. Nelikümmend üks. Ta luges tagasi. Jälle nelikümmend üks. Lahtises Kvartalis võis tänav ühel hommikul olla kakskümmend sammu pikk ja järgmisel kuuskümmend. See siin ei olnud muutunud ühegi sammu võrra.

"Tere hommikust, Messing," ütles keegi tema selja taga. Burrick Oss istus oma tekipesas ja noogutas vankri suurimale lambile. "Tere hommikust, Väike Täpp. Kas me sõitsime öösel kuhugi? Ma ei tunne end sõidetuna." Ta vaatas ringi samade majade ja sama viltuse korstna poole. "Ah. Me ei sõitnudki. Kui kummaline. Pean lampidele ütlema."

Mööda tänavat hakkasid uksed avanema. Inimesed astusid sussides välja, jäid oma lävepaku peale seisma ja vahtisid tänavat. Üks mees hoidis kastekannu pelargooni kohal ja unustas valada. "See on mu naabri sinine uks," ütles ta aeglaselt. "See on otse minu vastas. See on alati kusagil mujal."

"Kas midagi on valesti?" küsis Ilo.

"Ma ei tea," ütles mees. "Olen siin elanud nelikümmend aastat ja pole kordagi näinud sama vaadet kaks korda. Mul on tunne, et peaksin sellele kingituse tooma."

Ilo võttis välja plekkflöödi ja puhus ühe lühikese noodi. Kaja põrkus seintelt kohe tagasi, kiire ja selge, nii nagu kindlal tänaval. Ta puhus uuesti ja kaja tuli jälle kiiresti. Siin ei hakanud miski liikuma. Ta püüdis rõõmu tunda, aga kõht oli külm.

Mööda kitsast tänavat tõttas üks naine, kummalgi käel kandik leibadega ja jahu kulmudel. "Sa oled meister Fenni õpilane," ütles ta. "Mina olen Tamsin Quill, pagar. Pagarite Miil liikus eile öösel ära. Nüüd on see parkimistöökoja taga ja mu ahjud on kanali vales servas. Keegi ei märkinud seda."

Ilo tundis, kuidas põsed kuumaks läksid. "Mind saadeti seda märkima," ütles ta. "Ma ei märkinud." Ta sundis end ütlema ka ülejäänu. "Mul oli üks puru alles ja ma kasutasin selle siin ära."

Tamsin vaatas teda pikalt, siis pisikest valget märki, siis paigalejäänud tänavat. "Noh," ütles ta ja nihutas kandikuid. "Leib hilineb, aga on soe. Olen näinud hullemaidki hommikuid." Ta läks mööda tänavat minema, jättes enda järel hea lõhna, ja Mop käis tal kolm tänavat järel, enne kui Ilo ta tagasi kutsus.

Ilo teadis, mida ta tegema peab. Ta võis vaikida ja loota, et meister Fenn ei küsi. Aga märk oli ikka veel seal ja ta ei saanud sellest aru. Asi, millest ta aru ei saanud, tundus raskem kui asi, mille ta oli valesti teinud. Ta jättis hüvasti Burrickuga, kes jutustas Messingule kogu lugu uuesti, ja asus teele Keskuse poole.

Mop läks eest, nagu alati. Ta astus ainult heade munakivide peale ja Ilo astus sinna, kuhu tema. Kogu tee nägi Ilo möödaminnes eelmise öö vanu teeleidja märke. Need olid nüüd nõrgad hallid plekid, hajumas nagu hingeõhk klaasil. Tema oma, seal tema selja taga, oli ikka särav.

Meister Fenn elas kahes toas Keskuse kellatorni jalamil. Ilo kuulis teda enne, kui nägi. Köha kolises nagu roostes värav tugevas tuules. Kui Ilo sisse astus, istus Fenn oma toolil, mähitud nelikümmend taskut täis mantlisse, ja vaatas teetassi vihaselt, nagu oleks see teda solvanud.

"Sa näed välja nagu keegi, kes kohe pihtima hakkab," ütles Fenn. "Tee seda kiiresti. Olen liiga haige, et pinget taluda."

Nii rääkis Ilo talle kõik: flöödist, kinnijäänud vankrist, kriidipurust, Pöördest ja tänavast, mis sumises. Ta rääkis kustumata märgist ja neljakümnest ühest sammust. Pagarite Miili ta välja ei jätnud.

Fenn ei öelnud mõnda aega midagi. Siis ta köhatas, jõi teed ja hakkas taskuid ükshaaval patsutama, nagu otsiks varast. "Kriit kaob koiduga," ütles ta lõpuks. "Alati. Nii on see olnud nelikümmend aastat ja sada aastat enne mind. Herneterasuurune puru ei peaks tänavat tunnigi kinni hoidma, rääkimata ööst."

"Ma tean," sosistas Ilo. "Ma arvasin, et see peab olema viga. Mõtlesin, et võib-olla eksisin ja tänaval lihtsalt ei olnud liikumisheitu."

"Tänavad nii ei tee," ütles Fenn. Ta tõusis aeglaselt, hoides toolist kinni. Tema silmad, tavaliselt nii kuivad, olid ereda ja terava pilguga. "Pagarite Miil märgitakse täna õhtul korralikult, meie mõlema poolt. Aga enne sa saadad mind Kingsepa Reale. Tahan oma silmaga näha seda sinu märki."

Nad läksid koos välja, vana teeleidja noorema najal ja kits ees traavimas. Kingsepa Rea otsas laskus Fenn põlvili munakividele ja asetas kaks sõrme pisikesele valgele ringile. Ta jäi sinna nii kauaks, et Ilo hakkas ta hingetõmbeid lugema.

"See on soe," ütles meister Fenn väga vaikselt. "Ilo. Kriit ei ole kunagi soe."