Hulkuvad tänavad · 1. hooaeg · 1. osa
Kriidipuru
Kirjutanud AI ja enne avaldamist üle kontrollitud. See on väljamõeldis: inimesed ja kohad on välja mõeldud.
Igal südaööl tõusid Marrowicki tänavad püsti ja läksid jalutama. Kaugele nad ei jõudnud. Kitsas tänav võis vahetada koha põiktänavaga. Trepp võis pöörata end teisele poole. Hommikuks oli kõik jälle paigas, nagu kass padjal, ja keegi ei osanud öelda, kus täpselt.
Sellepärast vajaski linn teeleidjaid. Teeleidja kandis kaasas valget kriiti Vaikekivi karjäärist. Üks kriidimärk tänavanurgal hoidis tänava paigal kuni päikesetõusuni. Hea teeleidja märkis enne Pöördekella kõigile ohutu tee koju.
Ilo Brandle oli kaheteistkümneaastane ja õppinud ametit üksteist nädalat. Tal oli õlakott, plekkflööt ja kits nimega Mop. Mop ei kuulunud ametlikku varustusse. Ta oli ühel hommikul lihtsalt Ilo järele tulnud ega olnud enam järele jätnud.
Täna õhtul lamas meister Dessa Fenn voodis köhaga, mis kõlas nagu roostetanud värav. Ta surus Ilo pihku kolm kriidipulka. „Pagarite Miil,“ krooksus ta. „Kolm märki, siis otse koju enne kella lööki. Ära ole nutikas.“
„Mina ei ole kunagi nutikas,“ ütles Ilo.
„Hea. Nutikuse pärast need teeleidjad Lõhesse ongi sattunud.“ Dessa köhatas ja üks tema neljakümnest taskust kolksatas.
Pagarite Miil kulges Keskuse kellatornist jõeäärsete pagaritöökodadeni. Igal õhtul kõndisid pagarid seda mööda koju, seljas homne jahu. Ilo tõmbas esimese märgi Keskuses. Teise tegi ta kolme kivikala purskkaevu juures. Kolmanda tõmbas ta vanal sillal ja viimane kriidipulk kahanes hernesuuruseks puruks.
Ta puhus oma vilet. Kaja tuli tagasi kiire ja terava. See tähendas, et tänav on kindel ja jääb paigale. Ilo tundis väikest uhket soojust. Siis kuulis ta teist vilet, õhukest ja õõtsuvat, kaugel idas.
Mop tõstis pea. Ta kõrvad pöördusid nagu kaks väikest purje.
„Ei,“ ütles Ilo. „See on Lahtine Kvartal. Lahtist Kvartalit ei märgi keegi. Me läheme koju.“ Mop vaatas teda. Vile kostis uuesti ja nüüd kõlas see nagu abipalve.
Ilo ohkas ja jooksis. Tema selja taga näitas Keskuse kell kümme minutit südaööni. Kingsepa Real leidis ta vana mehe lampe täis käsikäruga. Üks ratas oli rennis kinni. „Ah, teeleidja!“ ütles Burrick Oss. „Ma ütlesin oma lampidele, et keegi tuleb. Nad ei uskunud mind.“
Ilo ja Mop tõmbasid, Burrick lükkas. Mop müksas käru oma kõva väikese peaga. Ratas hüppas vabaks ja sada klaaslampi kilises nagu naer. Aga Ilo kõht tõmbus krampi. Pagarite Miil oli kaugel ja tal oli ainult kriidipuru.
Kauguses hakkas kell lööma. Üks. Kaks. Üle Rea libises viltune tänav minema nagu laualt tõmmatav kandik. Burrick haaras käru kõvasti kinni. „Oh sa kallis aeg,“ ütles ta. „Me jõuame linna servale.“ Ilo teadis, et mehel on õigus. Märgistamata tänav viis kaasa kõik, kes sellel olid, ja linna serv oli Lõhe.
Ta laskus põlvili ja tõmbas puruga märgi. See oli pisike märk, mitte pikem kui ta pöial. Ilo märgid hajusid alati laiali ja see nägi välja tavalisestki hullem. Põlvede all värisesid munakivid. Tänav valmistus minema. Ilo meenus, mida Dessa alati ütles: kriit on ainult kriit. Teeleidja on see, kes küsib.
Nii tegi ta midagi, mida ta polnud kunagi varem teinud. Ta pani peopesa lapiti kividele ja need olid soojad nagu magava looma selg. „Palun,“ sosistas ta. „Jää paigale. Siin on lambid ja vana mees ja kits, kes ei peaks siin üldse olema.“ Siis surus ta puru märgi sisse. Munakivid andsid ühe pika undava hääle, madala ja magusa nagu venitatud noot.
Kell lõi kaksteist. Kõikjal nende ümber liikus Marrowick. Seinad libisesid mööda, pagaritöökoda pöörles aeglaselt ringi ja terve rida korstnaid marssis pimedusse. Aga Kingsepa Rida ei liikunud. See seisis paigal nagu kivi keset jõge, linn voolamas ümberringi. Burricki lambid õõtsusid õrnalt ja hajutasid pehmet kuldset kuma.
„Noh,“ ütles Burrick lõpuks, „see oli tänavalt väga viisakas.“
Ilo ei osanud vastata. Ta käed värisesid. Mop näris mõtlikult ta õlakoti nurka, mis oli tema viis aitäh öelda.
Nad istusid käru peal, kuni taevas hallikaks muutus. Kriit kustub päikesetõusul ja Ilo ootas, et väike märk kaoks nagu kõik märgid. Päike tõusis. Märk ei kadunud. See oli äärekivil, väike ja valge ning särav nagu uus. Kingsepa Rida ja kolm tänavat selle ümber polnud üldse paigast liikunud.
Tänaseks kõik.